Üldiselt on nii, et uus aasta on juba mõnda aega kulgenud.
Selle aja jooksul olen ma:
a) õppinud eksamiks
c) saanud kätte oma elu esimese säästukaardi
d) külastanud raamatukogu
Kindlasti on muid asju kaa olnud, aga see säästukaart on ikkagi peamine.
Kuna ümberringi tundub olevat tõusev trend uusaastalubadusi mitte anda, siis otustasin panuseid veelgi tõsta ja ristivastupidi, anda uusaastalubaduse.
Nimelt on vanus nüüdseks sealmaal, mil oleks aeg viimaks (lisaks kõigele muule) omandada ka alfabeet.
Mis tähendab, et kui te näete mind debiilselt keeleotsaga nina püüdmas või mingeid imelisi keeleringe tegemas, siis ei, ma ei püüa meeleheitlikult flirtida, vaid teen trikke, mis logopeedia arusaamade kohaselt peaks häälduselundeid treenima (six-pack is so last year).
Et jah, kaua inimene ikka neid rongi-rattad-ragisevad, ära-narri-narri ja reinuvader-rebane-reisis-raske-reisikohvriga nalju kuulata jõuab.
Isegi Baskini anektood tüütab mõnekümne aastaga ära... rääkimata siis naljadest, milles sinu jaoks huumor absoluutselt puudub.
Aga kui paariaastatagust Silverit tsiteerida, siis 'ega uusaastalubadused ongi ainult andmise jaoks, ega neid tegelt ei peagi täima, neid tuleb lihtsalt kirjutada: itaalia keel, spagaat jne'.
Nii et seniks... ma avan et paem on kindlalt mitte lubada.
P.S. aga kummitustega-kummitus-kummitas-kummutis on puhas fun.
0 comments:
Post a Comment