Inimese olemus on tema tulemus?

Olen käeoleva aasta alguses (vastukaaluks läinud aasta lõpule) olnud meeldivalt antisotsiaalne. Kui välja jätta lõunatamine silveriga, kellaviietee tõnisega, õhtustamine ema ja õega, pikad telefonikõned kadiga, tuleskulptuuride vaatamine, kati näituse tarbeks tehtud video võtetel (hell jeah, i'm a movie star) veerandtunnine stseen jalanõude vahetamisest, siis ei ole ma suurt midagi teinud. Peale õppimise, juutuubitamise, söömise, magamise, ja raamatuko(o)gutamise. Mille tulemusena sain ma - tummipõrin- sõnamoodustuse eksami sooritatud! Ma jagasin sõnu rümadesse ja siis omakorda rühmadesse ja siis rühmitasin igatepidi erinevate grammatiliste kategooriate aluselt aga ma ei suutnud kuidagi selgitada, mille alusel täpsemalt ma neid rühmitasin, aga selle tõhusa rühmitamise tagajärjel tuleb välja, et mul on mingi kõhutunne, mis eristab mulle täiesti arusaamatult raudse enesekindlusega kontinuatiive frekventatiividest ja denominaale deverbaalidest. Nüüd hakkan õppima vormiõpetuseks, kuid õnneks tundub astmevaheldus ja lõputunnuste eraldamine pärast sõnamoodustust lapsemäng (või kukepea). Kas keegi oskab mulle selle väljendi etümoloogilise kujunemise kohta mingi vihje anda? Ingliskeelne piece of cake on nagu arusaadavam, aga kukepea!? Ei hakka praegu guugeldama kah, kui kellelgi on ideid, võiks märku anda. Kui kunagi targemaks saan, ehk pöördun selle küsimusega uuesti tagasi. Teisipäeval on plaanis kultuurne õilmitsemine ning sotsiaalne aktiviteet seoses kati näituse avamise ja ma-kolin-vist-sinna-kortersisse-supilinna-kus-kunagi-ints-on-elanud üritusega. Seekord teksti ei liigenda. On teistmoodi. Eriline.