Eipakkumiste eri sisaldab allhindluste lisaallahindlust

Mul oli täna kokkupuude kõige vähem motiveeritud telefonimüüja üldse, kellega, mul on olnud au suhelda.


"Tere mina olen (mis iganes nimi oli), on teil hetk aega."
"Ei, hetkel ei ole."
"Kas võin teile millalgi tagasi helistada"
"Homme päeval näiteks"
"Eee...homme päeval...eee...ma ei ole ju päeval tööl."

Minupoolne hämmastunud vaikus.

"Aaeeää. Hea küll siis, ngmst*" ... tuut tuut tuut



Poole minutiga sain ma teada neiu tööaja aga mul pole õrna aimu, mida ta mulle pakkuma pidi.





Samas oli aga mul suvel hetk, mil ma puutusin kokku kõige parema (no professionaalses mõttes väga osava) telefonimüüjaga. kes püüdis mulle pähe määrida mingit imelist kodundus-kokandus-ravimi-ja-mis-iganes-seal-kõik-veel-sees oli raamatut. Mina ütlesin peale esimest kuute sekundit, ei täna ma ei soovi, kutt jätkas edasi oma elegantsel soraval diktsioonil ( ja kusjuures ta ei olnud üldse see monotoonselt paberilt maha lugeja). Mina vastasin ikka tänan ei, ja liigutasin samal ajal kulpi pliid peal podisevas tomatikastmes. Noormees jätkas... kiitis taevani raamatu mitmekülgsust, retsepte, nippe, tarkusi, mina keeldusin taas viisakalt naeratades. Saades vestluse käigus teada mu vanuse (ei mulle tegelt kaa meeldib telefonimüüjatega suhelda, miks ma muidu lasen neil endale alati mitu korda tagasi helistada) hakkas pihta lähenemine stiilis 'noorele perenaisele on see täiesti asendamatu raamat’, püsib mitmeid põlvkondi ja ei vanane jne. Kui aus olla, siis ta kirjeldas seda tõepoolest huvitekitavalt, aga kuna selle aja peale, oli meie vestlus arenenud juba vägikaikaveoks, siis keeldusin ma järjekindlalt edasi. Sest kui aus olla olin ma juba nagunii täiesti veendunud, et ma ei osta mitte midagi. Vähendasin pliidi kuumust, ja lasin tomatikastmel tasasel tulel edasi podiseda. Telefonimüüja jõudis oma jutuga raamatus sisalduva veinitutvustuste juurde, millega kindlasti oleks huvitav ja vajalik moodsal inimesel tutvuda ja rõhutas taas kord, et raamat on suur, mahukas ja mitmesaja leheküljeline (mulle meenus seepeale, et kas mitte mingis sass henno raamatus, ei olnud üks peategelane telefonimüüja. Selline edukas ja libekeelne müügiinimene. muigasin omaette. Olin sattunud ühe prototüübi otsa) noormees oli oma jutuga jõudnud ravimtaimede sektsiooni tutvustamiseni ja seletas kui olulise on need vanad rahvatarkused, mida tänapäeval noored kipuvad unustama. Mina nõustusin julgutavalt takka. Seepeale rõhutas ta, et kui tihtipeale on vanad nipid kodus paarilipikute peal sahtlites/kappides laiali, siis selles raamatus on kogu tarkus ühes kohas kindlalt olemas, mina naersin lõbusat naeru (kuna tõepoolest, on jah kapis laiali) ja ütlesin viisakalt ’ei tänan’. Keerasin tomatikastmelt tule alt. Taas tulid jutuks raamatu mahukus ja kvaliteet, soliidne väljanägemine ning aegumatud tarkused. Mitte kordagi ei mainitud hinda. Aga ega see mind ei huvitanud kaa. Kuna söök oli valmis saanud, hakkasin ma juba natuke kärsituks muutuma, samas ei saanud ma jätta mõtteis kummardamata selle müügimehe meelekindluse ees, kes tegi veel viimase meeleheitliku katse, rääkides mulle järelmaksevõimalusest, kuni ma narma hakkasin ja ütlesin ma ei tea mitmendat korda, et tõepoolest ei soovi seda raamatut. Sellega meie tookordne vestlus lõppes. Ta tänas viisakalt, kulutatud aja eest ja mulle tundus, et hääles ei kostnud mitte löödud meelolu vaid pigem imestus, sest ehki ma tema laduseale jutule mitmelgi kohal huviga ’jaa-jaa, ahhaa, kas tõesti’ vahele pikkisin (no ma olen ju siiski ladus suhtleja), ei läinud tal korda mulle seda raamatut maha müüa, ehki tundusin tal ilmselt juba vahepeal täitsa peos olevat. Sestap lõpetasime kõne ja mina hakkasin sööma. Ilma kokaraamatuta tehtud pastat.









Homme lähen õe juurde mingile kodukoristus imelappide presentatsioonile.

Can’t wait it!






*ngmst - rudiment, mis jäi alles sõnast 'nägemist' kui see paiguti tülpinud vihasesse kuidas-nad-aru-ei-saa-et-ma-olen-õhtuses-vahetuses ohkesse.